stabilisaator
Stabilisaatorid on "tahtlikult lisatud lisandid", mida kasutatakse polümeeride kaitsmiseks keskkonnamõjude (kuumus, UV-kiirgus jne) eest. Neid lisatakse plastidele, et kaitsta polümeeri termilise (termilise), UV-kiirguse ja mehaanilise lagunemise eest töötlemise ja kasutamise ajal. Need toimivad antioksüdantidena, termiliste (termiliste) ja valguse/valguse (UV) stabilisaatoritena, leegiaeglustite/leegiaeglustite ja hapnikupüüdjatena. PVC puhul on termilise lagunemise temperatuur lähedane protsessi temperatuurile, seega on asjakohaste soojusstabilisaatorite kasutamine töötlemise ajal ja pärast seda hädavajalik.
Mõned stabilisaatorid võivad sisaldada teatud raskmetalle või nende ioone (nt PVC aknaprofiilide ja torude stabilisaatorid on peamiselt pliipõhised või baariumi-, kaadmiumi- või tsingiühendid, lisaks kasutatakse spetsiaalselt UV-kiirguse stabiliseerimiseks nikliorgaanilisi ühendeid), mis võivad põhjustada terviseohtu.
Peamised PVC jaoks saadaolevad soojusstabilisaatorid on:
•
Pliiühendid (peamiselt aluseline pliisulfaat ja pliistearaat). Kõik plii vormid on oma kumulatiivse toime tõttu inimestele äärmiselt mürgised. Uuringud on näidanud, et plii võib põhjustada ajukahjustusi, õpiraskusi, kõrget vererõhku ja isegi raseduse katkemist. Eelkõige kokkupuude pliiga saastunud veega on laialt levinud probleem, millel on märkimisväärsed terviseriskid. Seedetrakti kaudu allaneelamisel võib plii koguneda elunditesse ja luudesse, põhjustades lõpuks mitmesuguseid haigusi, alates aneemiast kuni neuroloogilise degeneratsioonini (Godwin, 2001). WHO soovitab joogivees pliisisalduseks 10 ug/l (WHO, 2006).
•
Tinaorgaanilised ühendid hõlmavad peamiselt monobutüültina (MBT), dibutüültina (DBT) ja tributüültina (TBT). Lisaks tekib dimetüültina (DMT), teine olmeveevarustuses tuvastatav tinaorgaaniline aine, PVC ja klooritud PVC (CPVC) toodetes kasutatavatest stabilisaatoritest (Ehman et al., 2007). On kahtlustatud, et tinaorgaanilised ühendid võivad olla püsivad ja mürgised kesknärvi- ja immuunsüsteemile ning maksale (Korgiesen ja Rice, 1998). Tinaorgaanilised ühendid moodustavad ligikaudu 9,3 protsenti Euroopa stabilisaatorite tarbimisest (CEC, 2000).
•
Kaadmium (Cd) ja selle komplekssed soolasüsteemid. Cd on ÜRO keskkonnaprogrammi 10 suurima ohtliku saasteaine nimekirjas akumuleeruv mürk; see võib põhjustada neerukahjustusi ja aneemiat ning pärast imendumist võib see inimkehas püsida 30 aastat. Kaadmiumoksiidi aurude sissehingamine on suurim oht, millel on palju surmavaid tagajärgi.
•
Antimoni (Sb) kasutatakse PVC-s kloori leegiaeglustava toime tugevdamiseks.
•
PVC leegiaeglustus- ja löögitugevusomaduste parandamiseks on sageli vaja kloororgaanilisi aineid.
